Mooni

11.juuni 2015

Eile tegi Mooni uue arenguhüppe! Nimelt otsustas ta mulle diivani peal kaissu tulla! Lausa käpakesed õla peal ja puha. Ja sülle norib ta aina tihedamini ja muidugi seda nurru ei jõua ära kuulatagi! Moonisyles

Mooni1

23.veebruar 2015

Natuke uudiseid Moonist. Moonist on saamas sülekass – usute või mitte! Aega on see võtnud aastaid, aga tema on esimene, kes minu diivanile istudes hakkab mu vastu hõõruma. Ta on õppinud inimest usaldama.  Eks Kräämik ja Viiger (ka Kassiabi kassid) on teda piisavalt õpetanud.

Aga Moonist lähemalt – iga päev tuleb ta mu paitusi paluma ja nüüd on aru saada, et ka sülle end nõudma. Ise sülle ta ei tule, aga on aru saada, kui ta seda tahab. Siis ootab, kuidas võtan (käppade alt, ei mingit turjast haaramist enam) ta sülle ja naudib minutit 5-10 paitamist ja sügamist. Nurrub, kuidas jaksab. Magab muidugi minu voodis!

Siit ka üks nurrupilt – täna ei õnnestunud süles tabada – teate ju kasse – kui midagi on plaanis, siis oskavad nad kaduda.

Mooni

Volbriöö 2014

Tegelikult mahub kolmekesi ka teleka otsa!

Viiger, Kräämik ja Mooni teleka otsas.

Viiger, Kräämik ja Mooni teleka otsas.

Nüüd on see küll pisut raskendatud, kuna telekas vist arvas, et kolm on siiski liiga palju ja otsustas pilti mitte enam näidata. Samas ei saa ju koju tuua õhukest uut telekat, kuhu siis kasside troon jääb… Mõtlemise koht.

Aprill 2014

Kuninganna on sündinud! Sellist miilustajat pole ma juba tükk aega näinud! 🙂 Nii kui diivanile istun, tuleb üks kiisuke põsesügamist nõudma. Kratist kinni haarates saab ka sülle võtta, kus püsib juba natuke pikemat aega, ise arglikult nurru lastes. Süles on siiski veel veidi jube, aga maha saades ei takista see teda kohe uuesti põsesügamist nõudmast! Viiguga on nad muidugi suures sõbrad – Viigu veab aga nööri ja Mooni ajab taga või siis mängivad niisama kulli.

Kräämikuga on suhted olnud segasemad, kuningas peab ju ikka näitama, kes siin majas peremees on! Kuninga üks tunnuseid on muidugi troon, kuhu siis saab lubada või ära ajada teisi nõudlejaid. Viiger magab tihtipeale teleka otsas koos Kräämikuga, kuid kui kuningal tekib kiusatus külge keerata, siis antakse Viigrile üsna ühemõtteliselt mõista, et ta peab minema kobima (käppade ja hammastega). Mooni on siiani saanud teleka otsas troonida siis, kui kuningas pole seda parasjagu soovinud. Viimane areng on aga, et kuningas ja kuninganna mahuvad ühe teleka otsa küll! Kas siis magama või (Mooni puhul) ka telekat vaatama! Tõestuseks pilt:

Kuningas ja kuninganna

Kuningas ja kuninganna

24.jaanuar 2014 – Mooni on sõps!

Mooni on ikka ja aina edasi arenenud! Nüüd kutsume teda vahest moondekassiks – no on ju kassike moondunud täitsa sõberkassiks. Vahel kutsume teda hellitavalt ka hõõrdekassiks, kuna kui ma pea diivani seljatoele toetan, siis on kohe üks hõõrdekass minu pead hõõrumas… DSCN0362

Ja kui üks käsi või jalg on ripakil, siis sinna vastu tuleb ka hõõruda! Samas, sülle ta ei kipu. Aga hõõrumine on ju tore! Siia juurde ka uuem pilt meie väiksest nurrukiisust!

DSCN0361

21.november 2013 – Mooni on nurrukass!

Mooni on nüüd otsustanud, et inimene on ikka sõber, mis sõber! Vahepeal oli juba peaaegu kodugi teda ootamas, aga kuna see pere elab suvel maal, siis oli oht, et preili ei oska vabas looduses käituda ja tema kättesaamine on kunsttükk omaette, nii et seekord jäi Mooni siiski siia meie juurde edasi.

Aga teda see ei morjenda! Pai on üha mõnusamaks saanud, diivanil võib isegi perenaise ja lapse vahele pessa keerata (samas ikka vargsi piiludes). Ja kui Kräämik peaks teleka vabastama, siis saab Mooni ka platsi sisse võtta. Samas on Krämps ikka kuri peremees ja ajab ta sealt ära, niipea kui märkab. Ai, paha kiisu! Siis tuleb minna pilli õppima õmblusmasina peale! Stiilinäide siin!

Pilli mängima!

Pilli mängima!

Peale pilliõpet tuleb Mooni jälle tagasi diivani peale või poeb perenaise voodisse, seal on hea turvaline olla! Aga paid on vaja aina rohkem ja rohkem! Ja sügamist ka! Nüüd võime juba pikutada nii, et tema käpad on perenaise pihkude all (esimesed, tagumised sipsivad veel veidi vastu, ise vaatab ka imestunult, et mis need jalad tõmblevad 🙂  ). Samas ei meeldi talle veel sülle võtmine (kuigi kui inimene magab, siis proovib ikka, kuidas on üle tema kõndida) ja kui saab aru, et teda tahetakse kratist kinni krabada, siis läheb igaks juhuks mõne sammu eemale – käeulatusest välja! Kassidel on ikka mingi kuues meel!

Seega edeneme ja edeneme! Ja peagi siis päriskodu ei tule! Soovitavalt koos teise kassiga, kellega kulli ja peitust mängida.

11.oktoober 2013 – Mooni hakkab tagasi tegema kõike seda, mis varem puudu jäi

Mooni on jälle edasi arenenud! Ja mitte vähe. Kõigepealt hakkas ta pai nuruma voodis, siis julges ka diivanile hüpata. Nüüdseks on ta otsustanud, et niipea, kui arvuti avan, siis võib vastu mu selga nühklemas käia. Ja muul ajal, kui käsi või varvas sirutada, siis norib piiga pai nii nagu jaksab. Kõige mõnusam on muidugi, kui kõrvu seest sügada, see on nii nurr, et kole kohe!

No vaadake ise!

Mõõõnus!

Mõõõnus!

Öösiti magab ta mul ka nüüd jälle kaisus (vahepeal otsustas, et suures toas on parem, kuna ma siplen liiga palju). Kui koju tulen, siis on ka suure toa ukse lävel luurel ja üritab esimesel võimalusel ikka pai saada (no muidugi, Kräämik pressib end ikka esimeseks, aga niipea, kui riideid vahetama lähen, on neiu platsis). Ja veel uuema asjana on lisandunud vastu jalga nühkimine! Hurraa!

06.september 2013 – Mooni on tegelikult paikass

Vahepeal on toimunud suured muudatused väikse hukule määratud kassi elus – nimelt, ta on otsustanud, et me oleme toredad! Igal õhtul, kui töölt tulen ja riideid hakkan vahetama, on Moonil pai-seanss reserveeritud (teised kassid lähevad sööma, nad ka ei tea, mis hea on!). Õhtusel ajal käib ta kordamööda magamas (minu voodis) ja siis pai nurumas (kui on vaiksem hetk). Öösel magab ta loomulikult perenaise voodis ja nihkub aina lähemale.

Üks parimaid hetki on, kui perenaine teeb teistele kassidele ka pai, siis on eriti julge!

Saba on muidugi päev otsa püsti kui tuulelipp, mis annab alust oletada, et preili hingehädad teda enam ei vaeva. Viigriga saab kulli mängida ja üldse on tore igal pool ronida.

Hommikul aga saab vaadata, ega perenaine ei tee ometigi pasteedileiba! See on nii hea! Nii hea, et kõlbab isegi käest süüa.

Üldse, Mooni on oma eluga rahul, mõned korrad on isegi süles olnud. Aga lemmik on see, kui perenaine on pikali voodis (ohutu ikkagi) ja siis käsi on ripakil teki peal – heeeeee, minu sügamiskord!

Siin ma olen: Fotokast 2013_08 491

31.mai 2013 – Mooni on täitsa inimlemb!

Mooni on otsustanud, et inimeseloom on ikka täitsa ok loom! Igal võimalusel tuleb juurde ja nurub pai (mitte veel päris selles õiges tähenduses – üle kõige meeldib talle oma põski vastu kätt/jalga hõõrdua), aga ka tavaline pai on juba täitsa mõnus. Saba on püsti ja elu on mõnus. Täna sai teda ka kõhu alt sügada juba ja nurr tuli. Aga lõpuks läks see ikka mänguks üle – kõike tuleb ometi loominguliselt võtta! Kui see käsi ikka edasi-tagasi käib, siis võib seda natuke pehmete käppadega püüda ka ju!

Aga sõnum on selline – Mooni on nüüd täitsa koduküps! Eks algus on talle ilmselt raske, aga harjumine ei tohiks raske olla!

5.aprill – Mooni oli 5 minutit süles!

Aina edasi ja edasi, mitte sammukestki tagasi! Pai laseb Mooni minul teha edukalt. Kui käsi välja sirutada, siis tuleb lausa ise ja hõõrub põski vastu kätt. See on ju mõnus! Ja pealae pealt sügamine on üle mõistuse hea!

Mooni mängib

Mooni mängib

Eile otsustasin siis uue sammu teha. Võtsin preilil natist kinni ja võtsin sülle. Preili ei rabelenud, aga vaatas mind nagu Shreki kass suurte-suurte silmadega. Rapsima ei hakanud, aga natist pidi siiski kinni hoidma. St et hoidsin ikka ilusti süles, aga igaks juhuks pidi kinni hoidma, sest muidu tahtis plehku pista. Kui lahti lasin, siis mõtlesin, et nüüd on ilmselt solvunud ja pean hakkama jälle usaldust võitma, aga võta näpust! Mooni ootas mind magamistoas, lasi (pisut ettevaatlikult küll) pai teha ja puha. Ja oleme sõbrad edasi!

Kus on nöör?

Kus on nöör? Viigu saba on ka pildile jäänud.

Niisiis on Mooni koduks valmis! Talle meeldiks kodu, kus oleks ees üks-kaks kassi ja rahulik perenaine. Lapsed on nati liiga kiired ja äkilised (isegi minu laps saab vaid väga harva talle pai teha).

14.veebruar – Sõbrapäeva puhul hakkas Mooni nurru lööma!

Ja nii ongi! Üleeile, kui juhtusin öösel ärkama, leidsin diivani pealt Mooni. Oma rõõmsaks üllatuseks lubas Mooni endale pai teha ja paari minutiga oli nurr lahti! Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda… Vaatasin igaks juhuks uurivalt ringi, äkki Kräämik mängib vingerpussi, aga ei olnud Kräämiku nurr mitte. Algul vaikselt, aga järjest kõvemini, nurrus ikka preili Mooni! Nüüd olen proovinud – päeval laseb endale pai teha küll, aga nurru ei löö. Aga aja end öösel tema rõõmuks üles ja ongi meil uus nurrumasin olemas!

1.veebraur 2013 – ikka edeneme!

Mooni on oma kassieluga meie juures harjunud ja paistab olukorda nautivat. Mõlema kassiga saab ta nüüd hästi läbi ja harjutab erinevaid trikke. Kräämikuga saab maadelda ja Viigriga kulli mängida. Perenaisega aga saab nööri taga ajada. Lausa lust ja lillepidu!

Paitamisega on Mooni nüüd ka juba üsna harjunud. Lapsel pai ei lase teha, see-eest perenaine – aga palun (kui just ei ole kiiremaid asjatoimetusi kuskil mujal 🙂 )! Kõige parem on pai saada voodis, kui õues on juba pimedaks läinud. Ja ka magades ei hoia preili enam eraldi ühte nurka, vaid on end juba poole voodi peale vinnanud ja magab kahe kassi vahel. Käpad ja sabad veel ristis ei ole, aga igatahes on elu päris mõnus!

4.jaanuar – Head uut aastat!

Aasta on alanud meile suurepäraselt! Mooni on endiselt sõber ja laseb pai teha. Paar korda on õnnestunud mul talle pai teha isegi ise püsti olles ja Mooni täieliku ärkveloleku juures! Kaua ta seda ei talu, aga suur samm edasi ikkagi! Mooni soovib kõikidele fännidele ja kassi-tahtjatele head uut aastat ning lubab, et paremad ajad on veel ees!

Kahjuks kadus meie kodust kuusk, Mooni igatseb seda ja Kräämik ka! Oli hea toidu peale ampsata ning selle varjus mängida. Aga mis läinud, see läinud.

PS. Mooni on niiiiiiiiii pehme! Hoopis teisest mastist kui Kräämik või Viiger…

20.detsember 2012

Mooni uudistab

Mooni uudistab

Mooni teeb tutvust jõulukuusega – see on eriti huvitav eksemplar meie hoiukodus. Algul suhtus Mooni kuuske teatava respektiga – ikkagi temast suurem (meil küll väga väike eksemplar kodus). Aga siis tuli ja uudistas – kohe seisis kahel alumisel käpal, eesmised käpad õhus – ja vaatles ja vaatles. Pikkamisi sai umbusk otsa ja sai kuuske ka käpaga katsuda. Ja mis veel vahvam, seal olid kellukesed peal – neid saab ju tilistada! Hommikuks oli osa karda ka endale sülle krabatud, mis ta ikka seal kuuse otsas on!

Puhkehetkel

Puhkehetkel

Nüüdseks on kuuse uudsus läinud ja nüüd jääb üle veel Viigriga kulli mängida, perenaise paitust nautida (kui tuju on) ja muidu rõõmus kass olla. Häid jõule!

Ja kunstiline pilt Moonist mänguhoos.

Modell

Modell

11.detsember 2012

Mooni on otsustanud, et aitab sest eraklikust kassielust ja teinud mõningaid ilmseid edusamme. Kui ta ennegi mängis mõnusasti nööriga ja mööda jalutamises ning üle astumises polnud enam midagi eriti himsat, siis nüüd on asjad sedavõrd edenenud, et:

a) tihtipeale magab ta perenaise voodis,

b) peidus on juba harva (põhiliselt lõunauinakuks poeb kuhugi varjulisemasse kohta),

c) kui on vaikne ja õhtu (nojah teada, perekonnaviga ju! 🙂  ),  siis saab Moonile pai (!!!) teha küll! Eriti meeldib talle nina ja otsaesise pealt sügamine. Muidugi liiga palju välja näidata ei tohi, et meeldib, muidu inimene võib veel uhkeks minna! Aga mõõdukas koguses paid ja sügamist on preilile täitsa vastuvõetav. Kõige turvalisem on see muidugi suures toas, kus perenaine istub diivanil ja Mooni peesitab tugitoolis ning perenaine peab küünitama ja selja haigeks väänama, et kassile pai teha. Aga noh, ise ta tahtis ju! Ent pai võib lasta teha ka perenaise voodis, kui seal muid segajaid ei ole. Igatahes pole nüüd umbes nädal aega päevagi läinud, kus Moonile pai EI saaks teha (loomulikult peab momenti valima).

Teine Mooni suur lemmiktegevus on koristamine, eriti põrandapesu. Siis tuleb mopil silma peal hoida ja vaadata, et ükski koht vahele ei jää! See on nii põnev (vastukaaluks meenub, kuidas mõni aeg tagasi Mooni puuris harja peale vägagi kuri oli)! Ja kui põrand on puhas, siis saab käppade välkudes Viiguga kulli mängida – eriti lõbus on, kuna märg põrand on ju libe! 😀

Nii elab minu hall triibupäike ja katsun varsti fotokast pildid ka alla laadida ja teiega jagada! Mooni igatahes pildistamise vastu ei ole, kui vaid inimesel fotoka peale kätt oleks!

23.november 2012

Mooni elab edasi oma mõnusat kassielu, aga kahjuks inimesega suuremaid sõprussuhteid luua ei taha. Või mis ma räägin – ta tunneb suurt huvi inimese tegevuse vastu, iga päev tuleb nuusutab käe üle, aga pai teha ei lase. No ei lase ja kõik. Samas ei tunne ka hirmu – vabalt saab mööda jalutada 2 cm kauguselt. Ja ükskord – kui vedelesin veel voodis ja jalg rippus üle ääre, siis ta ilmselt otsustas, et ma olen suht ohutu hetkel. Niisiis hõõrus end vastu ma jalga.

Igatahes loodan, et saan ükskord ka tema nurru kuulda ja korralikult pai teha. Seniks pean leppima sõbraliku pilguga ja ülientusiastliku nöörimänguga! 😀

28.september 2012

Mooni mängib

Edusammud jällegi – Mooni on peaaegu sõber juba! Tahab küll teha nägu, et inimene teda ei huvita, aga noh… Jäägu talle siis see eksiarvamus. Kui õhtul vaiksemaks jääb, siis kolib Mooni minu diivani kõrvale tugitooli. Kui preili on end sisse sättinud, siis õnnestub teda ka sügada ja pai teha. Alguses teeb näo, et ta ei märka, et keegi teda puutub, aga siis lähevad silmad kissi ja mõnu on näost näha. Nurru veel siiski kuulnud ei ole. Aga pea see ei tule! Öisel ajal magab ta enamasti siiski veel elutoas, aga paar korda olen avastanud ta ka oma voodist. Tähelepanek: iga päevaga on tõenäosus Moonile pai teha mitu korda kasvanud – ju siis hakkab inimest usaldama!

Mooni armastab mängida nööriga ja Viigriga (minu kassike).  Nööriga mängime kordamööda – vasakule ja paremale! Kordamööda saavad nööri Mooni ja Viiger. Aga väga põnev on ka Viiguga kulli mängida – kord üks ees ja teine järel ja siis jälle vastupidi! Korravalvur Kräämikuga ei ole suhted nii head kahjuks (erinevalt eelmistest üürnikest),  Mooni ikka aeg-ajalt sisiseb ta peale ja Kräämik on hämmeldunud, aga tõsiseid proteste pole ka olnud.

Igatahes, preili ootab oma peret!

Üritan uusi pilte panna lähiajal! Mooni on ARMAS!

8.september 2012

Mooni elab täitsa hästi ja lööb igati pereelus kaasa. Kui käsi ulatada, tuleb nuuskima, nöörimäng on täitsa käpas. Ainuke, millest puudust tunnen, on pai tegemine. Seda neiu ei luba mitte. On küll kogu aeg inimese ligidal, tahab mängida, sööb käest, aga pai teha ei luba. Samas vaatab alati väga kadedalt pealt, kui teistele pai teen. Loodetavasti saab pai-igatsus uhkusest võitu ja ta hakkab ka paitusi lunima! Igatahes algus on tehtud, vahel magab ta juba mu voodis!

13.august 2012 – Jälle edusammud!

Olime jälle mõnda aega eemal, aga Mooni teeb sellest hoolimata (või siis sellepärast) järjest suuremaid edusamme! Enam ei pea päikseloojangut ootama, et inimeste hulka tulla, nöör on peaaegu nagu jalutusrihm juba. Inimese ja kassi vahe võib juba olla vähem kui sentimeeter. Aga kui pai tahaks teha, siis tõmbutakse siiski veel eemale. Aga pea see ei tule! Igast sammust on näha, et tahab inimese juures olla. Jälgib igat sammu ja mängib täie lustiga. Ei kujuta enam ettegi, et see kass oli kunagi mul siin puuris! Ja kui käpp (loe käsi) ulatada, siis tuleb alati nuuskima, kuigi (häbi tunnistada) ta siit midagi ei leia. Aga vähemalt saab hommikuti piimast oma osa (seltskondlik üritus) ja õhtuti on nüüd u 50 cm kaugusel inimsestest. 🙂 Hea meel, et kass on leidnud rahu! 😀

7.august 2012 – Mooni on tubli!

Mooni

Tulime täna oma reisilt tagasi ja Mooni on olnud täitsa tubli! Alguses oli veel pisut kartlik, aga õhtul otsustas lõpuks ometi poseerida! Ja kui käsi välja sirutada, siis tuleb huviga nuuskima, aga pai on veel esimesel õhtul on vist liiga palju tahta. Nööriga mängis aga ta täna täitsa uue huviga, anna vaid käpa vahele! Nüüd on veel vaja üle elada 5 päeva, mil pere veel kord eemal on alates ülehomsest ja siis saab jälle Mooni oma sõpruskatseid jätkata! Igati tubli tulemus pärast nii pikka ilma inimeseta olemist. Praegu magab Mooni igatahes väga rahulolevalt keset suure toa põrandat, mida ta enne meie lahkumist küll ei teinud!

Voila!

Julge Mooni koos Viigriga elutoas meie juures

Mooni mängimas

Mooni mängimas

19.juuli 2012 – Harjume, harjume!

Mooni on muutunud väga uudishimulikuks kassikeseks. Eriti huvitav on miskipärast hommikuti. 🙂 Kui õhtul varjub ta veel diivanikastis ja enne ööd väga välja ei tule, siis hommikul kasti tagasi Mooni ei kipu. Vaatab huviga, kuidas perenaine süüa teeb, sööb, peseb jne. Ja oi seda rõõmu, kui siis veel nöör ka kätte võetakse! Pisut kõhe veel on see nöörimäng, aga vähemalt on seda väga põnev jälgida! 🙂

Ka on tasapisi toimunud sõbrunemine Viigriga – hommikuti on juba käes müramise aeg! Kui mäng liiga ohtlikuks läheb, siis susiseb veel, aga ära ka ei lähe. Kräämik temaga veel mängida ei saa, eks bossil ole nati liiga karmid võtted – siis peab pahaselt susisema ja käpaga panema.

Igatahes on nüüd tulemas üks raskem etapp, sest pererahvas sõidab kaugele maale puhkama ja kassidega jäävad “kassihoidikud”, kes siis kordamööda kassidel külas käivad. Aga eks see külas käimine on ikka midagi hoopis muud kui kooselu!

11.juuli 2012 – Elumuutused

Mooni on olnud väga tubli kass! Päeval redutab küll suurema osa ajast kastis, aga öösiti on käimised sellevõrra intensiivsemad! Kui juhtun öösel silmad avama, on Mooni ikka minu magamistoas – küll kruusist vett joomas, küll aknalaual inimest uudistamas. Paar korda on õnnestunud talle ka pai teha! Ka nööriga mäng on põnev – esialgu küll pigem vaatleval positsioonil, aeg-ajalt käpaga õnne proovides. Aga kuna nööriga mängimise kunn on Viiger, siis natuke õpitakse veel asja kargleva kassi kõrvalt. 🙂 Eile aga kadus meie teelt viimnegi möödunud eluga kaasnev – toast kadus puur ja läks ootama järgmist kassi, kes abi vajaks! Mooni suhtus asjasse väga positiivselt, kasutas usinalt liivakasti ja sõi-jõi, niisiis hüvasti trellitatud vanglaelu ja ka meenutus sellest!

6.juuli 2012 – Olulised edusammud!

Pärast üiledukat esimest vabaduse-ööd olid mu ootused kõrged! Aga võta näpust – diivanikast sai ka Moonile armsaks. Pealegi tuli ka mu laps laagerdamast koju ja seega vaikust pisut vähem ka. Paar päeva passis tüdruk siis kastis, aga täna öösel otsustas, et aitab sellest puuri-kastielust küll! Ärkasin öösel selle peale, et Mooni minu toas oli ja mängida tahtva Viigri peale urises mu kõrvalt tugitoolist. Viiger nii tahtis mängida, et lausa näugus haledalt! Esialgu aga veel mängima ei mindud. Kaedi hoopis vooditagune aknalaud ära. Kahtlustan ka, et varbaga sai voodit katsutud (ega ma väga liigutada ei julgenud)! 🙂

Poole 3 öösel äratas mind aga uuesti äge mürtsude seeria. Esimene mõte oli, et nüüd küll mõni suur riiul alla sadas. Selgus aga, et põhjus oli palju lihtsam! Eks iga kass ole mu kodu mingit moodi proovile panud, et kas ikka on kindlus või mitte! 🙂 Seekord katsuti välja muukida köögis olevast ventilatsiooniavast, mille peale seda kaitsev klapp alla sadas, katki läks ja lärmile lisas vürtsi see, kui põgenev kass veel mõned teel olnud objektid maha ajas. 🙂 Niisiis sai pisut remonditöid teostatud.

Aga minul ikkagi hea meel – kass on diivanikastist väljas, korterile on tiir pelae tehtud, kassidega tülli ei ole mindud ning küllap varsti koidab ka päev, kus ma ei pea Moonit kardina tagant piiluma, vaid ta tuleb ja näitab end ise!

3.juuli 2012 – VABADUS!
Lasin Mooni eile lahti, kass viskas silda! Tuli praktiliselt kohe puurist välja ja vaatas puuri ümbruse üle. Siis taandus puuri tagasi, aga öösel tuli välja ja hommikul takseeris mind rõõmsa pilguga aknalaua pealt. Vaatas, kuidas ma sõin ja nuusutas isegi kätt minema tormamata. Sisises küll korraks, aga seda me juba tunneme ja ei lase end heidutada!

Öösel kondas ka raamaturiiulis ja proovis raamatute raskust. Hommikul käis ilusti puuris tualetis, sõi ja siis kepsutas jälle välja. Esialgu piirdub selle toaga, kus on harjunud, aga usun, et juba täna tehakse tiir korterile peale (inimloomad ju tööl)!

Tundub, et pärast seda, kui Viiger temaga hommikul kulli tahtis mängida, siis leidis Mooni ka kurikuulsa diivanikasti, aga loodetavasti ta sinna redutama ei jää. Sest muidu poleks ta ilmselt ju hommikulgi näole andnud ja oleks konutanud kuskil nurgas, mitte päikesekiirte vihus avalikul aknalaual lilli nuusutades!

Nii et algus on igatahes positiivne! Ja minu hale süda rahul…

2.juuli 2012 – Mooni käitub ikka endiselt. Läbi puuri laseb vahest pai teha. Uue asjana on tulnud, et ta vahetevahel nn räägib puuris. Ma arvan, et see on hea märk. Mängib natuke aega nööriga ja siis jutustab oma seiklustest. 🙂 Nüüd on küsimuse all Mooni puurist vabastamine – st ukse lahti tegemine. Eks ta ise valib, kas tulla tuba uudistama või kükitada puuris.

Naljakas asi juhtus, kui Kräämik (kes endiselt usub, et Moonile antakse ikka paremad palad) söögi andmise ajal Mooni juurde puuri ronis. Mooni vaatas natuke õnnetult, kuidas suur volask tema juurde ronis (eemale polnud ju ka kuhugi minna) ja tema kausi puhtaks lakkus. Ootasin, et tuleb mingi sisin-susin ja äraajamine, aga ei miskit. Istusid siis kahekesi puuris – Kräämik üritas Moonit pesta, millest preili suures vaimustuses ei olnud, aga kallale ka ei kippunud. Seega arvan, et ta on valmis kohtumiseks ka nn päriselus. Viiger üritab nagunii sõps olla ja kurrub puuri juures. Sisinat kuulda ei ole olnud selle peale. Nii et varsti selgub tõsiasi, kas puuriuks avaneb täna või mitte (tublid kassiabi inimesed annavad lisanõu). Ise tahaks loomakese lahti lasta – aitab küll puurielust!

19.juuni 2012 – Mooni eluke käib tõusude ja mõõnadega. Ta ise ei saa vist ka päris täpselt aru, mida ta elult sooviks. 🙂 Seepärast mõnel päeval lubab end läbi puuri paitada, teisel päeval vaid susiseb raevukalt ja üritab 10 küünt sisse lüüa. Sisisedes ja puhisedes tervitab ta mind alati, siis nuusutab sõrmed üle ja kui sõrmede vahel miskit head on, siis ettevaatlikult võtab ka selle endale. 🙂

Hullem lugu on puuri puhastusega – kui veel harjaga ka ümber puuri käia, siis muutub leedi fuuriaks – siis oleks hea natuke aega oma käed puurist eemal hoida. Ilmselt tekitab see hari temas tõelist frustratsiooni. Tolmuimega ei julge loomulikult ülde läheneda!

Viiger üritab Mooniga ikka sõprust otsida, käib teist käpaga togimas, aeg-ajalt käib ka üle puuri lae. Moonit see suurt ei häiri, ei susise ega miskit. Samas kui Kräämik tahab tere öelda, siis käib uhke suss-suss ja käpake teeb õhus vilkaid liigutusi, et Krämpsu nina tabada.

Niisiis – tõusude ja mõõnadega see eluke kulgeb. Aga loodetavasti saab Mooni kindlust juurde ja susinat jääb järjest vähemaks ja pai nautimist järjest rohkemaks!

12.juuni 2012 – Mooni on ikka veel puurikass, aga sõbruneb tasapisi. Mooni võtab juba käe pealt toitu (!) (muidugi alati mitte iga kord ja soovitatavalt pärast päikeseloojangut). Ka lubab ta end õhtuhämaruses puuri varbade vahelt silitada, isegi naudib seda, hõõrudes oma põski ja lõuga vastu näppe. Uksest tuleva käe peale aga sisiseb veel ägedalt ja vehib käpakestega.  Samas laseb ikka toimetada, läheb uhke näoga jalust ära – on siis vaja puuri puhastada, toitu panna või liivakasti sisu vahetada. Ja pärast ukse sulgemist vaatab üks uudishimulik kikkiskõrvaline sõstrasilm huviga väljas toimuvat…

6.juuni 2012 – Elu edeneb tasapisi. Eile julges Mooni juba meie nähes süüa, mängida, kastis käia ja lihtsalt jägis meid juba palju rahulikumalt. Mõnes asjas tunduvad nad aga Solarisega ühtemoodi olevat (perekonna värk, ma oletan), nimelt:

1) Toituvad nad krõbinatest – konserve, pasteete, hakkliha jm hõrgutisi võid ise süüa

2) Päevane aeg ei ole toimetamisteks hea aeg, saati siis veel sõbrustamiseks. Kui päike kaob ja tuli põlema pannakse, siis unustatakse kõhinad ja vastuhakud ning siis võib inimloom ka pai teha. No Solaris ei kõhisenud, aga ei andnud end lihtsalt enne päikeseloojangut näole. 🙂 Moonil kahjuks hetkel see võimalus puudub – tema viis on siis mitte ligi lubada, kui päike veel kõrgel!

Austame siis preili soove ja ligineme õhtuhämaruses, kui kõik nurgad tunduvad ümmargusemad ja varjud hägusamad! 🙂

5.juuni 2012 – Jää hakkas juba sulama! Eile õhtul vaatas Mooni veel aralt ringi, aga kui nöörikest mängimiseks pakkusin, siis hakkas tüdruk sellega kohe mängima. Natuke aega mängimist, siis riskisin oma näpud puuri vahelt sisse toppida. Paar korda tehti kõva muti nägu pähe ja laksutati hambaid (küll füüsiliselt haiget tegemata), siis sain juba vurrukest puudutada. Natuke veel ja Mooni lasi end põse pealt sügada ja pai teha! Pärast umbes poole tunnist seanssi otsustasin oma ahenenud veresoontele puhkust anda (puuri varbad pole üldsegi pehmed ja minu käsi nii peenike) ja otsustasin läheneda ukse kaudu. Puuris tervitas mind korra üks “kõhhhhh” ja siis tehti paar korda “viska 5!” pehme käpaga, siis lubati paitamisprotseduuridega jätkata! 🙂 Nii möödus siis meie õhtu! Täna hommikul tegi Mooni küll näo, et midagi sellist pole olnud ja ei hakka olema ka, aga küll me juba teame! Törts naistejuttu ja jätkame sealt, kust pooleli jäime…

Natuke nalja ka! selgus, et meie majas on kaks pikavarbameest! Algatuseks härra Kräämik, kes otsustas, et puuris olev toit on igatahes palju parem kui see sodi, mida talle antakse. Niisiis käpp õieli ja maitsvad palad puurist välja! 🙂 Seoses sellega ehitasime puuri ümber väikse barrikaadi, et kaitsta Mooni toitu. Täna selgus, et Kräämik pole mitte ainuke pikavarbamees! Mooni oli öö jooksul oma laiahaardelise käpaga sikutanud enda juurde puuri või siis puuri ümber kõik asjad, mis radika peal kuivasid või tugitooli peal olid. Eks vastas ilmselt samaga! 😀

3.juuni 2012 – Hoiukodusse saabus uus kass – Solarise õde Mooni. Mooni on veel väga arg ning esialgu otsustasime teda natukene aega puuris hoida. Et tüdruk ei saaks peitu pugeda ja sinna jäädagi. Mooni on 7-8 kuune, steriliseeritud, vaktsineeritud ja kiibitud.

Selline iludus siis:

Mooni

Rubriigid: Uncategorized | 9 kommentaari

Solaris

Eluga rahul

Eluga rahul

23.mai – Nagu ikka viskab elu teele vingerpusse. Aga mine tea, ehk on see isegi hea! Solaris sai hoiukodus 5 päeva ajapikendust! Ja kuidas see mõjus? Viimasel päeval sain Solarist tund aega diivani peal sügada! Kohe kahju oli kass teele saata, kui oli just otsustanud inimesega leppida. Aga omas kodus on ikka 1000x parem kui hoiukodus. Nii et, edu Herr Kollane Kass! Saa ruttu OMA pererahvaga sõbraks!

18.mai – Solarise viimane päev hoiukodus! Homme alustab Solaris teed oma uue kodu poole üle lahe. Praegu on Solaris küll täiesti kodunenud, öösiti hüppab voodisse, mängib ka päevase ajal nii nööri kui teiste kassidega.

Minu triibuline saba

Minu triibuline saba

Loodetavasti läheb ka laevasõit ladusalt ja uute inimestega harjub Solaris juba kiiresti. Ega muud midagi, kui tuult tiibadesse, mu ilus kollane kiisu!

Olen ju ilus

Olen ju ilus

15.mai – Edusammud on märgatavad! Kuigi kiisu ei lase endiselt inimest ligi, siis inimese käes oleva nööriga nõustub ta juba mängima ning mängu käigus tuleb ta ka “keskpõrandale kokku” – nagu vanarahvas ütleb. St tooli alt välja ja peaaegu inimese varba juurde. Pean tunnistama, et nöör ei ole väga pikk. Täna hommikuse mängu käigus sain korra ka näpuga üle Solarise pea libistada. Vaatas mind sellepeale küll pisut põlglikult, aga jätkas mängimist. Öödest ma üldse ei räägigi! Eile aga hakkasin maksa lõikama ja panin ka kassidele ja Herr Solaris tuli ka välja ja sõi täitsa avalikult maksa! Tegelikult on see üldse esimene kord, kui teda söömas näen! Joomas küll (sest teised kassid on selgeks teinud, et juua kõlbab vaid perenaise kummuti peal olevast tassist, mitte oma joogikausist) ja tihti öösel lakkumist kuuldes avastan poisi enda padja kõrvalt joomas. Ka on kiisuke vahel arvanud, et lamavat perenaist on nt patsist sikutada väga vahva (ise on muidugi käetoe taga varjus). Ning üks öö pidi ta ka veenduma, kas varbad, mis teki alt paistavad, kuuluvad kellelegi või on vabavara. 🙂 Igatahes, täna peab Solaris minema arsti juurde, mis tähendab seda, et pean ta kuidagi kinni püüdma. Loodetavasti ei tule liiga pikka kullimängu mängida. Ja pöidlad pihku – loodan, et kass ei solvu ja tagasi tulles jälle kassikuju ei hakka mängima.

11.mai – Solaris on otsustanud end üsna koduselt tunda. Inimene seejuures võib, aga ei pea tingimata olemas olema. Ligi ta suurt ei lase (et pai teha), aga samas paari sentimeetri kauguselt lamavast kassist möödumine pole enam probleem. Eest ei jookse ja peitu ei poe. Aga kui kummardama hakata, et kassile läheneda, kaob diivani taha. Päeval on Solaris vagur kiisuke, ei ta mölla, ei tuuselda, no vahel natuke nööriga mängib (kui piisavalt kaua seda ta nina ees keerutada – ega ta ei tohi ometi välja näidata, et see talle huvi pakub!). Aga öö – see on kõigi võimaluste maa! Kõigepealt katkematu jutuvada – grr, grr, grr (mis pererahval harja punaseks ajab juba, aga tühja sellest). Siis üks kassidest maadlusmatile meelitada – seejärel põranda värisedes üha põnevamaid maadlusnippe proovida, vahelduseks võidu teise tuppa joosta ja seejärel nippe uuesti katsetada…. Kui üks väsib, tüdineb, siis on ju alati varnast (st perenaise voodist) võtta teine kass, kes küllalt juba puhanud on! Kõike seda saadab lakkamatu grr, grr, grrr. Grr-sid on ka mitut tüüpi: üks mänglevalt “Mängime!”, teine poolsolvunult “No miks te ei mängi siis”, kolmas anuvalt “Palun, mängime ometi!” ja neljas tänitavalt “No muidugi ei kõlba mängida, igavesed pugejad sellised”. Kui vahest pererahvas kassid üksteisest mõne uksega eraldab, siis saab uste alt käpasurumist proovida, samas teise käpaga kribinal hoogu andes! Ja nii vahelduva eduga hommikuni! Hommikul aga jätkub vagura kassipoisi elu – metamorfoos missugune! (PS. Fotokas rändab ka täna koju tagasi, ehk tehakse isegi uuemaid pilte minu vöödilisest sabast!)

4.mai – Kätte on jõudnud aeg, kus pererahva uni pole enam püha. Hämaruse saabudes hakkab üks igavene kurritamine peale. Igaks juhuks veel väga lagedale ei ilmuta. Aga kui pererahvas on horisontaali laskunud, siis võib pidu alata! Kõigepealt on vaja Viigriga kulli mängida, siis Kräämikuga maadelda. Vahepeal üle voodi ääre rippuvat perenaise kätt käpakesega torkida. Siis nelja jalaga perenaise kõhule maanduda, teistele kassidele korra käpaga anda ja siis ruttu-ruttu jälle voodist välja! Kui perenaisel silm jälle looja vajus, otsustati teda kostitada põrgulärmiga köögist – Solaris oli otsustanud, et panni koht ei ole pliidi peal, vaid põrandal. Jälle unehõlma langedes äratas unise inimese riiulist langeva raamatu mürts. 🙂 Hommikul aga Solaris päris peitu ei läinudki – vaatles lapse toast suurte silmadega meie hommikusi tegevusi, katsetas lesimist lapse voodis ja perenaise voodis ning kappas paar korda ka köögist läbi. Vot nii elab meie kassike.

2.mai – Algas teine vaatus. Solaris otsustas sisse elada vaatleja rolli.

Vaadeldakse siit…

…ja sealt

Esialgu sobib hämarus küll paremini, aga hommikuti võib vaadelda ka valges. Eile tekkis korra väike tagasilöök, sest perre tuli tagasi laps,  kes oli vahepeal nädal aega eemal viibinud. Esiteks – eks oli rohkem liikumist, rääkimist, sebimist. Teiseks – peastaabi (lapse toa) uks pandi kinni – laps tahtis segamatult õppida/magada. Ütle nüüd! Kuid õhtul vedas kiisuke end Hästi Salaja diivani tagant välja ja maandus köögis, kust siis oli kuulda häälekat nosimist ja kraapimist. Seejärel vaadeldi huviga, kuidas inimesed telekat vaatavad. Siis uuriti natuke aega köögi aknalaual, kuidas inimene mööda koridori kõnnib. Ja hommikul, kui silmad lahti lõin, troonis Solaris rõõmsalt minu toas, vaadeldes mind üksisilmi. Vertikaalne inimene aga osutus siiski veel hirmsaks ja siis tuli jälle varjuda. Aga mitte diivanikasti, vaid poolenisti diivani taha – siis saab ju ometi jälgida, mis maailmas toimub!

30.aprill – “Juba mu kadunud vanaisa ütles: ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi!”, ütles kunagine multifilm. Sama võib öelda ka Solarise kohta. Ootasin ja ootasin eile Solarist välja ja kui hämaraks läks, oligi poiss platsis.

Tulnukas Marsilt

Tulnukas Marsilt, isegi Kräämik vaatab hämmeldunult põlevaid silmi

Sai tehtud ka esimesed fotosüüdistused (tolmutorte palun pildil mitte vaadelda, kuna nädal aega olen Solarist säästes tolmuimeja ja harjaga mässamisest loobunud). Niisiis kõigepealt arglik vampiirike lapse toast välja piilumas (esimene pilt – foto kvaliteet ei ole just kõige parem 😀 , aga annab üldpildi toimuvast vast ikka).

Julge kassi rind on rasvane

Järgmisena tuli Solaris toast välja, kadus kööki, sõi  ja siis kraapis hullumiseni liivakastis. Eks ta ole, kui oled päev otsa kannatanud käpakesed ristis. Aga peamine töövõit – hommikul kui ärkasin, patseeris Härra Päike minu tuppa (juba oli valge!) ja vaatas mind huviga. Sirutasin siis käe välja, arvates et Solaris kaob nüüd nagu tuul, aga kassike tuli hoopis ja nuusutas mu kätt! Kaugemale asi küll ei läinud ja Solaris puges mu voodi alla peitu. Aga algus on tehtud!

29.aprill – Eile toimus meil väike läbimurre. Mõtlesin õhtul (kuna polnud jälle kassi päev otsa näinud), et kas hakata Solarisele sööki valmistama või mitte. Ja mida mu kõrvad ühtäkki kuulevad – krõbinat! Solaris hakkas krõbuskeid sööma. Sõi  kohe kausi tühjaks – teised kassid seal ei käinud, nii et ei saanud mu kõrvad ka petta. Natuke mõtlemist ja Solaris otsustas nina välja pista. Algul oli rohkem lapse toas, kus teised kassid käisid juttu rääkimas ja tuppa meelitamas. Aga tolku polnud suurt midagi. Siis otsustasid minu kiisukesed, et ah, las ta siis olla, kui nii pidur on ja tulid ära. Ja oh sa imet! Solaris tuli ka välja! Esialgu maadligi joostes, ettevaatlikult ringi vaadates kööki. Oli seal natuke aega (äkki sõi või käis kastis – ei tea, ei julgenud järele hiilida) ja äkitselt avastasin ta suure toa ukse ees pikutamas! Otsustasin siiski mitte torkima minna ja püsisin üsna vagusi. Õhtu lõppedes istus Solaris uhke näoga uksel ja saatis mu pilguga magama. Peale seda kuulsin aga näkitsemist köögis – kuna minu kassid olid ilusti minu juurde voodisse pugenud, siis ei saanud see olla keegi muu kui arglik kollane kiisu. Hääle järgi maiustas värske räimega ja peale seda käis kastis. Kogu asja juures lootsin, et täna on teda juba rohkem näha, aga Solaris on ööloom. Siiani turritab ikka kastis, aga lootus püsib, et kui pimedamaks läheb ja kassil suurest konutamisest igav hakkab, küll ta siis välja tuleb! Ja kui kass juba välja julgeb tulla, siis püüan alustada uuesti paiteraapiat. Igatahes pöidlad püsti!

28.aprill – Solaris, Kurvakujurüütel, jäi vahele! Ei, mitte akna või ukse vahele. Ikka see reetlik jutustamisvajadus nagu ikka lastel, reetis kassi. Nimelt kuulsin öösel grr-grr-grr teemalist jutustust ning äkki otsustasid Kräämik ja Viiger, et see vist on ikka päris kass. Niisiis läks lahti kullimängimine ja korteri avastamine. Nii et päris kassikujuks Solarist pidada ikka ei saa, kuigi ta püüab inimesele end niimoodi demonstreerida. Suur julgustükk on tehtud, ka päevavalges võis juba inimese voodi juures grr-tada. Ju siis on poisiga tegelikult ikka kõik korras, kuigi välja näitab ta, et ta on vaene ja õnnetu kiisuke. Muidugi, kui inimene horisontaalist vertikaali tõusis, oli jälle platsis arglik kiisuke, kes kuskil kuju mängib. Aga küll ta õpib! 😀

26.aprill – Nagu Solarise varasemgi ajalugu näitas, keeldus Solaris söömast. Küll ma panin talle krõbinaid, hakkliha, pasteeti, vett jm käpaulatusse, aga ära põlgas ta kõik. Õnneks on Solaris selline kass, kes eest ära ei jookse – seega käisin teda kapi otsas sügamas ja mäkerdasin ta kena kasukat ka natuke hakklihaga kokku, mille peale kassihärra mind pika pilguga mõõtis. Süljenäärmed hakkasid tööle ja kass suud maigutama, aga end puhastama ei kippunud ja kasukat toidust ei puhastanud. Eile otsustasin, et aitab sellest ninnu-nännust ja solvunud kassist ning võtsin ta ette. Kass diivanikastist käes, söötsin härrakest lusikaga.  Vaeseke vaatas mind küll natuke hukkamõistva pilguga, kuid neelas vapralt kõik alla. Nii sai poisil kõht täis söödetud. Ja öösel, ennäe imet, hakkas poiss krõbinatega maiustama ning isegi köögis möllama. No möllama on vast palju öeldud, aga igatahes liikus ta ringi ja uuris elu.

Korterikassi elu on küll pisut õudne. aga noh, saab hakkama!

22.aprill 2012 – Meie hoiukodus algas uus etapp – meie juurde kolis Solaris ( u 8 kuune). Esialgu nagu õpituppa – õppima, kuidas elada koos inimestega vabalt, päris puurivabalt. Solaris ise on imearmas kass,  lubage tutvustada:

Sellel pildil on Solaris veel teises hoiukodus, kus ta läbis esimese sotsialiseerumisetapi (http://kassilausuja.wordpress.com/category/solaris/). Nüüd on kassipoiss valmis tutvuma  puuri asemel suure korteriga. Lisaks temale pesitsevad selles pesas veel perenaine koos oma 11-aastase lapsega, Kräämik ja Viiger (ka kunagised kassiabi kassid).

Esialgu otsustas Solaris, et kõige kindlam on olla köögis, külmkapi taga. Teised kassid käisid vahepeal uudistamas, mis läikivate silmadega kivikuju seal istub, aga kuna kassidele seisvad objektid suurt huvi ei paku, siis läksid Kräämik ja Viiger peagi oma asjadega tegelema. Siis sai perenaine ligi hiilida – ning imede ime, ka Solarisele pai teha! Ei ta tõmmanud kössi, ei ta kõhisenud. Samas muidugi saba püsti inimese vastu hõõruma ka ei tulnud. Kössitas seal ilmega, et no mis teha, on hullematki on olnud ja ühe sügamise ja pai ma võin vabalt ka välja kannatada. Vististi sõi ta ka paar krõbinat ära, aga päris kindel muidugi olla ei saa.

Hommikul Solarist enam külmkapi taga ei olnud. Aga (!!!) – ei olnud ta roninud ka diivanikasti, kuhu pelglikud kassid kipuvad ronima! Solaris oli diivani taga, saba ilusti enda peale keeratud ja vaatas suhteliselt huviga, kuidas inimloomad teda piilumas käisid. Ei põgenemist, ei selgelt tajutavat hirmu. Arvatavasti on Solarise uudishimulik ninake varsti diivani tagant väljas ja siis vaatame, kuidas suhted soojenevad!

24. aprill 2012 – Õhtul koju jõudes leidsin Solarise kasside lemmikkohast – diivanikastist. Härra lasi endale natuke aega pai teha, siis aga leidis, et tema privaatsust on rikutud ning ta läks tagasi diivani taha. Jätsin ta siis sinna elu üle järele mõtlema. Õhtu edenedes aga ei saanud inimloom lahti mõttest, et äkki võiks ikka loomakese sülle võtta ja pai teha. Solaris lasi end ilusti diivani tagant välja tõsta, aga süles olemine ei meeldinud poisile põrmugi – paari tugeva liigutusega oli ta sülest maas ja kadus solvunult “haavu lakkuma”. Ma ei hakanud enam torkima – küll tulevad ka paremad ajad! Öösel ärkasin aga selle peale, et Solaris “kurtis” õnnetult oma ränkraske elu üle – näugus ja halas kuskil. Muidugi näole end ei andnud. Hommikul otsustasin ta siis siiski üles otsida. Uurisin Viigrilt ja Kräämikult, et kus kassike end peidab. Mõlemad vaatasid reeturlike pilkudega lapse kapi suunas. Tuhlasin kapi läbi, aga kassi ei leidnud. Uurisin voodi alt ja voodi pealt, radika alt ja kapi tagant – ei miskit! Lõpuks andsin alla – pean ju tööle minema! Ja mida siis minu silmakesed näevad – Solaris oli uhkelt end hoopis köögikapi otsa seadnud – hea kõrge koht, ülevaade elust-olust ja ohutult käeulatusest väljas. Sain pildigi tehtud, nüüd peab nuputama, kuidas see telefonist siia arvutisse tõmmata. Igatahes – kassihärra on alles, on end seadnud söögi-joogi lähedusse ja noh, kus ta pääseb, küll ta harjub!

Rubriigid: Uncategorized | 9 kommentaari

Gretel

12.07.2012 – Uudised kodust! Gretel on võitnud peremehe südame ja osutunud väga sõbralikuks kassiks! Juhhei!

22.03.2012 – Gretel sai päris oma koju! Edu ja õnne!

14.03.2012 – On ikka üks armas kiisupreili! Nii kui otsa vaatad, hakkab nurruma! Sülle otseselt ei tiku, aga diivani peale kõrvale istuma tuleb küll ja siis võib isegi pai teha ja kõrva tagant sügada. Gretel on selgeks saanud, et kõige parem on kulli mängida Viigriga ja Kreeka-Rooma maadlust harrastada Kräämikuga. Ja nööriga võiks ta vist päevade kaupa mängida – nii üksi kui koos inimestega. 🙂 Ja aknalaual poosetada on ka väga šeff!

02.03.2012 – Gretel on nüüdseks meiega harjunud, lisaks Doktori vorstile on ta hakanud sööma ka konservi ja krõbinaid, omaseks on kraabitud nii liivakast kui kraapimispost ning tunneb end ülimalt hästi. Niipea, kui ta märkab, et sa teda piilud, hakkab kohe kõva häälega nurru lööma. Süles talle veel väga ei meeldi, aga diivanile inimese kõrvale peesitama tuleb juba hea meelega ning lubab armulikult ka pai teha. Ikka nurru saatel. Lisaks on piiga aru saanud, et Kräämiku ja Viigriga on ülilahe kulli mängida ning maadelda. Elu on lill!

Ükskord teeme uues kohas ka pilti! Seniks kiikan ringi.

27.02.2012 – Meie hoiukodusse saabus Gretel – kena kirju kassipreili.

Ilus kirju piiga

Kassiabist räägiti, et kiisuke on stressis ja vajab kodust rahu. Meie juurde jõudnud kassike tundub aga kõike muud kui stressis olevat! Esimene ehmatus – tutvumine minu enda kassidega – läks suhteliselt valutult. Seejärel sõi kiisupreili kõhu voodi all kanafileed täis ja jäi huviga toimunut silmitsema. Ei läinudki kaua aega, kui Gretel tuli juba korterit uudistama ja pererahvaga tutvuma. Ka nöörimängust ei öelnud ta ära! Õhtu lõppedes oli kassil üle vaadatud ka liivakast ja söögikoht ning ka Viigriga sai juba pisut hullatud. Igatahes on tegemist väga aktiivse ja üsna julge kassipiigaga. Mõned päevad veel ja oleme juba tuttavamad! 🙂

Nii mulle meeldib lesida

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Sassu

3.mai 2012 – Hoiukodu pidajal oli suur au Härra Sassul külas käia! Sassu tervitab ja kummardab tänutäheks kõikidele abistajatele – tänu sellele on poisil oma kodu, oma perenaine, oma peremees ja oma suvila, kuhu varsti ka suunduma hakatakse. Esialgu siiski rihma otsas – pole ta ju väljas käinud (igatahes mitte viimasel ajal)! Nurrrrrrr!

17.veebruar 2012 – Uudiseid kodust! Sassu oli 2 päeva kadunud nagu tina tuhka, kuid siis ühel ööl otsustas pere üle kaeda. Nuusutas üle varbad, voodid ja keris end siis perenaisele kaissu. Peremeest veel pisut võõristas, aga nüüdseks on ka see kadunud. Väike naaskel on üle vaadanud kõik kapipealsed ning otsustanud, et kõige parem on magada teki all, pea padjal. Ja uue mänguasja toob perenaisele tagasi nagu koer. Igatahes perenaise sõnul on ta üliõnnelik, et just sellise kassi sai. Edu Sassule ja ta uuele perele!

12.veebruar 2012 – Sassu sai endale päris oma kodu! Tallinnasse, väga sõbralikku perre.

HEAD UUT AASTAT!

02.jaanuar 2012 – Sassul on nüüd ka möödas esimesed jõulud ja aastavahetus. Jõuludega seondus kuusk (läbi kuuse hüpata on päris lahe, nagu  metsas oleks!), kuusel rippuvad kellukesed (need nii mõnusalt kõlisesid!), küünlad (need on ühed ohtlikud loomad) ning paugutamine (ei morjendanud sugugi). Sassule meeldib endiselt diivanile pikutama läinud perenaisel kaisus lamada ning vaikselt nurru lüüa. Ka teised kassid on päris huvitavad, saab taga ajada ja mürada. Nii  algaski Sassu uus aasta! Loodetavasti päris oma kodu aasta!

PS. Uusi pilte katsub perenaine ka varsti lisada.

11.november 2011 – 11.11´11 – Sassu on endiselt väga nurr. Täna õppis ta ka nagu koer ära tooma oma mänguasja. Viska kuhu tahad, ikka toob tagasi! Ja siis nurrr… No on ikka üks armas kass! Tän, maagilisel kuupäeval, loodab ta ikka, et leidub keegi tore perkond, kes ta endale võtab. Juba on ka lootust, üks perekond tundis huvi. Loodetavasti pole huvi veel maha jätnud! Igatahes Sassu on täiesti reeglitevastaselt (Siiamid on kurjad) täiesti sõbralik ja seltskondlik! Nrrrr….

7.oktoober 2011 – Pole juba ammu Sassust rääkinud. Ilmselt sellepärast, et olen temaga niiiiiiiii rahul ja temaga vaeva pole näinud! 🙂 Nurrutraktor ootab endiselt uut pererahvast, kelle süles nurru lüüa ja kelle patse taga ajada! Kui soovite endale mänguhimulist väga ilusa kasukaga ja imehea iseloomuga siiamisõpra, siis on ta just teile loodud! Panen siia mõned uuemad pildid ka, aga arvestama peab sellega, et Sassu pole just kõige etem modell. Eriti puudutab see tema silma – no alati oskab pea viimasel hetkel ära pöörata. Aga silmaga on seis stabiilne ja nagu loomaarst ütles, uusi tüsistusi karta ei ole vaja. Silma muutus on toimunud varajases lapsepõlves, ravi kass ei vaja.

Eriti rahul eluga

Ja ise tunneb ennast hirmus hästi. Nurr-kurr!

Sassu peaaegu poseerimas

Mänguhoos

Kräämik ja Sassu

Pilt varvastest

16.september 2011 – Sassu tunneb end oma hoiukodus väga hästi. “Traktor” on endiselt täies hoos – diivanil lebades ronib kaissu ja paneb käpad ka veel ümber – nagu öelda tahtes, et te olete ikka nii armsad! Teiste kassidega mängib ka rahus ja rõõmus kulli, kuid on hakanud austama perenaise unevajadusi ja päris kell 4 öösel kasse mängima ei kutsu. Samuti on ta saanud selgeks kasside omavahelise keele, millega mängule kutsuda või niisama suhelda – ikka grr-grr hjeleda häälega (nagu Krõõt).  🙂 Igatahes tahaks ta endale leida päris oma kodu (kuigi ta vist hästi ei adu, et praegune kodu ei olegi nagu päriskodu). Kassike on hästi rõõmsameelne, sotsiaalne ja sõbralik. Soovitan soojalt! Ka siis, kui tegemist esimese kassiga (pahandusi ei tee, on sõbralik ja suhtleb elavalt). Sassu on vaktsineeritud ja kastreeritud.

6.september 2011 – Sassust on saanud pesuehtne “traktor”. Sellise nurruga kassi pole ma veel kohanud ja ometi olen ma kasse näinud küll ja küll! Silmaarstiga kohtusime ja tema ütles, et sellega on kõik korras – st ravi ei vaja. Ilmselt tegemist kaasasündinud või väga noorena põetud silmapõletiku tagajärjega. Igatahes ei häiri see ei mind ega Sassut! Nüüd on ta lõpetanud ka teiste kasside kartmise ning tüütab sabapüüdmis- ja saltomängudega neid päeval ja ööl! No kui ta just ei maga või mõnusasti kaisus nurru ei löö. Inimesel käib ka järel nagu koer. :) Ka lapsega saab hästi läbi, magab ta varvaste peal, kui diivanil maandunud oleme.

Julge hundi rind on rasvane!

25.august 2011 – Hoiukodusse saabus uus siiamilaadne kassikene, kellele sai nimeks pandud Sassu. Kiisu on ilus ja hoitud, elanud tubastes tingimustes. Praegu on Sassul probleeme ühe silmaga, mis vigastada on saanud ning mida arstile näitama lähme. Ehk õnnestub ikka silm päästa.

Sassu

Sassu

30.august 2011 – Sassu on julge, diivanikastis oli vaid 1 öö (mõni eelnev on seal veetnud nädalaid), inimesega väga sõber, kasse esiti natuke pelgas, kuid nüüdseks on juba peaaegu sõber. Igatahes jookseb Sassu inimestel järgi, mängib, ronib kaissu ja sülle ja lööb nurru. Tõeline nupsik!

Sassu veel puuris

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Raffaello – ilus kassipoiss

Nagu kaks tilka vett (Raffaello ja Kräämik)

Nagu kaks tilka vett (Raffaello ja Kräämik)

1.juuli 2011 – Raffaello on viimaks ometi leidnud endale uue kodu – väikse mõisa – kus ta saab hakata hiirehirmuks! 🙂 Loodetavasti läheb poisi sulandumine linnakorterist maamõisa ilusti ja temast saab tegus abiline mõisategevuses!
 
18.juuni – Kassike on väga mänguhimuline ning “räägib” pidevalt. Operatsioonist on jäänud vaid mälestused ning kui ta südame rindu võtab, siis laseb ka pai teha. Ja kui juba laseb, siis ikka mõõõnuga. Sügamine meeldib talle eriti. 🙂 Loodetavasti leiab ta varsti endale oma kodu, kuigi tal pole midagi ka siinolemise vastu – turvamehed ju alati platsis (Kräämik ja Viiger). 🙂 Kärbeste püüdmise vahepeal leiab endale ka meelepärase “voodikoha”. 🙂 Ikka tõeline kass ju! Lisamärkusena – ta pole perele tekitanud ainsatki kriipsu (erinevalt paljudest eelmistest) ja on üdini sõbralik.
10.juuni – Nii, Raffaello on nüüd ametlikult suur ja on ära käinud ka vastaval opil. Operatsioonist taastus ta kiiresti ja on nüüd jälle rõõmsameelne kassipoiss. Kliinikus said lõigatud ka küüned, nii et nüüd on juba raskem tahtmise korral kriips-kriips teha (mitte et ta seda enne teinud oleks). Aga süllevõtmise harjutamisel võib see olla positiivne joon. 🙂 Vahel tuleb juba poisiklutt ise pai küsima (kui voodis leban vaikselt), eriti meeldib talle kõrvade seestpoolt sügamine. Igatahes ootab väike võrukael armastavat kodu!
3.juuni – Raffaello on endiselt tore. Nüüd valmistub ta juba lõikusele minema – vanus ju selline! Paras pubekas juba! Et kassi kodus hoida ja teda edukalt kodustada, on operatsioon vajalik. Uus uudis on see, et äkki isegi leidub pere, kus ta on oodatud! Hurraaa! Ja isegi oma aed on seal olemas ! Kindlasti meeldiks talle seal väga!
27.mai.2011 – Raffaello on väga rõõmus kassike. Täna tekitas palju nalja, kui ta üritas igast ilmakaarest lapse taldrikust sinki pihta panna – et miks üks laps saab ja teine ei saa! Täielik ebaõiglus! Loomulikult on juba normiks saanud hommikune piima palumine jm kiisupoegadele omased trikid. Mängib ta hea meelega igasuguste liikuvate ja krõbisevate asjadega. Kui inimene neid ei paku, eks siis otsib ise. Pai tegemise osas on leplikum, aga üksi veel pisut häbelik. Kui teine kass kõrval (Kräämik armastab mu kõhule massaaži teha pikka aega), siis võib paitada igast küljest ja nurr on suur. Teda maast lahti tõsta (eesmärgiga sülle võtta), pole mul veel õnnestunud, kuigi ta ei paanitse. Lihtsalt hakkab 10 cm kõrgusel maast igaks juhuks käppadega rapsima ja kiisukese küüned on teravad. 🙂 Ei ole teda tahtnud ka ehmatada, et vägisi sülle rabada. Aga arvan, et kui turvamehi (loe – minu kasse) ligiduses poleks, siis varsti oleks ta ka selleks valmis. Lihtsalt nii hea on suurte ja julgete taha peitu pugeda! Kokkuvõttes – peitu ta ei poe, inimest ei karda, räägib hea meelega päeva jooksul juhtunust (krr-grr-krr-kriu) ja on oma eluga rahul. Aga oma kodu ootab ta väga!
Viiger, Kräämik ja Raffaello

Viiger, Kräämik ja Raffaello

11.05.2011 – Nii, oskuslik blogija oskas paar varasemat sissekannet piltide lisamisega/kustutamisega ära kaotada. Aga noh, ega sellest midagi. Raffaello sellest eriti palju kurvemaks ei muutunud. Tema mängib ikka kõigega, mis vähegi liigub/saab liigutada ja muidugi oleks hea, kui see veel krõbiseks ka. Nt on väga lõbus mäng hommikul kell pool 5 lillepotist kivike välja õngitseda ja siis seda voodi all parketi peal taga ajada, ise kogu aeg valjult kassi keeles kilgates – grrr ja grrr heleda häälega! Et see näiteks kellegi üles võib äratada, on vaid lisaboonus, sest äkki siis tulevad suuremad kassid teda taga ajama ja saab hakata vahelduseks ka kulli mängima. Oh seda ilusat lapsepõlve küll! Siit ka paar pilti, kuidas Raffaello kassidega sõbraks on saanud. Ja kui mõni kass julgestuseks ligi on, siis võib inimene juba ka pai teha (ikka selle heleda grr-grri saatel). 🙂

25.04.2011 – Raffaellost on saanud juba päris julge kiisu, vahel isegi liiga julge. Kell 5 ärgata sellepärast, et poiss üleval on, ei ole just alati meeldiv. 🙂 Siis tuleb teha paar kiiret ringi, äratada teised kassid ja üritada nad mängima meelitada. Kui need mänguga kaasa ei tule, siis jääb ka Raffaello seda “päris” hommikut ootama, mil perenaine ka end voodist välja veab. Ka on Raffaello muutunud julgemaks pai-de suhtes. Kuigi päris hästi ligi ei lase (kui ise juurde trügida), siis pikutades tuleb ta ise asja uudistama. Siis nuusutab kätt ja hõõrub end käe vastu, seejärel näksab kergelt ja siis võibki juba pai teha! Ta küll veel paigale ei jää, vaid nihverdab niimoodi edasi-tagasi (näha on, et pai meeldib, aga tundub veel siiski nati ohtlik asi olevat). Igatahes kassike on väga mänguhimuline, sõbralik, saab teiste kassidega läbi, laps pole takistuseks. 🙂 Läikiv karvakera aina kasvab ja muutub aina sõbralikumaks!

Ontlik kassipoeg

Ontlik kassipoeg

19.04.2011 – Edusammud on lausa käegakatsutavad! Seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Raffaellost on saanud paras mürgeldis, kes aina mängiks ja mängiks. Õnneks on üheks selliseks mänguks lõngajupi vedamine, mida siis mu teine kass Viiger taga ajab. Ikka toast tuppa. Öösiti aga kardan juba naabrite kodurahu pärast – ise ei saa nagunii kella 5-st alates magada – kiisuke ajab teised kassid mängima ja siis algab üks igavene tormamine mööda korterit. Samuti pole ununenud kartuli-jalgpall. Hommikul leidsin ühe kartuli suurest toast. Teisest küljest aga hakkab Raffaellos välja lööma nurrukiisu. Juba laseb natuke pai teha (kuigi üritab enne käpaga kindlaks teha, et ega vihane madu teda püüdma ei tule), aga see on veel selline ettevaatlik katse. Pigem läheb hõõrub ennast vastu Kräämikut – ikka kindlam. Kräämikuga koos sai ka selgeks, et vabalt võib voodis käia ja magada ning üks õhtu ronis koos Kräämikuga isegi mulle sülle. Ise natukese aja pärast hämmeldunult vaatamas, et kuhu ta ometi sattunud on! 🙂 Igatahes, varsti on ta valmis oma sõprust ka täies mahus inimesele pühendama. 🙂

Raffaello ja Viiger mänguhoos

Raffaello ja Viiger mänguhoos

Puhkehetkel

Puhkehetkel

15.04.2011 – Kastis olemisest on Raffaello nüüdseks tüdinud ja tiirleb pidevalt majapidamises ringi. Kui panen toitu, tuleb ta isegi juba minuga koos kööki – aga pai tegemine on siiski veel liigne luksus. Minu enda kassid on ta küll kodustanud ja pannud nad mängima. Situatsioonidest naljakaim on olnud seni järgmine pilt: hommikul keetsin valmis makaronid vorstiga (õhtuks lapse jaoks) ja kolisin siis magama tagasi. Ärgates astusin kööki: Raffaello oli pliidi peal jahtuvate makaronide juures ja sõi sealt vorsti. Makaronid, kui ülearused asjad visati alla Kräämikule, kes huviga asja jälgis…. Tore oli jälle kööki koristada! Nüüd ta enam kasti ei poe!

Ja no muidugi, sai tehtud pilte ka, aga jälle jäid nad perenaise fotokasse pidama, peab teda veidi õpetama!

11.04.2011 – Raffaello on oluliselt julgemaks muutunud. Nüüd julgeb ta juba õhtuti diivanikastist välja tulla ja ilma kaeda. Isegi 3 m kauguselt käpakesega nööri puudutada, mis teisest otsast minuga ühendatud on. Öösel tegi ta ka katset teiste moodi minu voodis magada, aga noh, ma rabelen nati liiga palju. Seega tuleb hoopis minna kööki kartuleid veeretama. Ilmselt käib see nii: kilekoti august käpake sisse, kartul välja veeretada ja siis saab sellega juba jalkat mängida. Ja milleks ühega piirduda, kui neid on seal kotis veel ja veel! Hommikul vaatas kass ka esimest korda pealt, kuidas laps riidesse pani, ei pagenudki kasti. Lähedale siiski ei lase ja pai olen saanud teha vaid ootamatus olukorras (ükskord öösel avastasin ta kapi pealt, ta oli ilmselt nii ehmunud, ei taibanud isegi põgeneda). Aga igatahes on näha, et suur mürakaru muutub iga päevaga julgemaks ja mänguhimulisemaks (võiks muidugi vähemalt raamatud riiulissse jätta…. aga mis ma ikka kurdan). 🙂

Esialgu peidus

Esialgu peidus

07.04.2011 – Sain täna öösel kinnitust, et Raffaelloga on kõik korras. Nimelt on ta üsna inimesi kahtlustav ja ta ei ole end kordagi näidanud. Seepärast tekkis juba mure, et kas ta süüa saab ja kas/kus pissil käib. Kuskil aga mingit märki ei olnud, et ta oleks endale nn uue “kasti” tekitanud. Niisiis lõin mina täna kella 5 ajal silmad lahti, kuuldes oma suuremat kassikest kassikeeli rääkimas ja selgitusi jagamas. Piilusin pisut ringi ja mulle avanes järgmine vaatepilt: Kräämik kõndis ees, rääkis ona krrr-kurrr keeles ja tema väiksem koopia Raffaello sörkis tal ilusti sabas. Koos tehti minu toale ring peale, ikka suurem ees seletamas nagu giid ja väiksem usinalt kuulamas, vaatamas, imestamas (vahele segamata). See oli uskumatult armas vaatepilt! Ja mis peamine! Järelikult julgeb Raffaello kasside juuresolekul väljas käia küll, ainult inimesi veel pelgab. Seepärast vist võib liivakasti jälle tavalisse kohta toimetada (mitte diivani kõrvale 🙂 ) ja küllap kassikene harjub!

04.04.2011 – Hoiukodusse tuli uus kassike – Raffaello. Umbes 3 kuu vanune kassipoiss. Vaktsineeritud, saanud satika-ja ussitõrje. Hoiukodusse jõudes otsustas ta, et kõige kindlam on olla külmkapi taga, sinna jäi ta mitmeks tunniks. Aga öösel koliti juba palju mugavamasse kohta – diivanikasti (kus kõik hoiukodu kassikesed on alguses tavatsenud end peita). Igatahes loodan, et varsti kiisuke harjub ja saab ka uusi pilte teha – seekord puurivabalt. Andkem talle vaid veidi aega!

Raffaello kassiabis

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari

Liispet

25.märts – Liispet läks uude koju! Jälle üks õnnelik kassike juures.

18.märts – Nii, Liispet käis ka opil ära ja on nüüd uude koju minekuks igati valmis. Tagatipuks otsustas ta, et ta on SÕBERkass. Natuke häbeneb pai küsida, aga kui minna ja hakata pai tegema, siis on ta nii õnnelik! Pikk karv läigib ja saba on uhkelt püsti. 🙂

9.märts – Liispet on hakanud uurima, kuidas voodis magamine ka käib. Ühe korra on õnnestunud isegi endal voodisse pugeda ilma kuninganna põgenemiseta. Kui süüa panna, siis tuleb ka kohe kausi ja inimese ligi, ainult puhiseb igaks juhuks (loe: mitte ei kähise vihast, vaid ähib nagu oleks maratoni jooksnud). Pai saab ka teha, kuid endiselt ettevaatlikult – kui näeb ruumi taganemiseks, siis taganeb ka. Aga ei põgene otseselt. Igal juhul viimasel ajal magab koheva sabaga kaunitar minu kõrval tooli peal (eks ta valvab, et ma ikka hästi magaks). 🙂 Ja öösel on tore mängida ka – see on ikka eriline võlu pimedas ja vaikuses millegagi krõbistada! 🙂

4.märts – Kuninganna liigub suur saba püsti mööda elamist ringi ja tunneb end täitsa koduselt. Pai laseb ka teha, aga selleks peab ta üsna nurka suruma. 😉 Aga otseselt ei põgene ka, taganeb tasapisi. Varsti hakkab juba pai norima – kuninganna värk!

1.märts – Liispet võõristab endiselt inimesi, kuid mitte nii väga. Päris lähedale ei taha lasta pai tegema, aga eemalt võib teda vaadata. Öösiti üritab ka juba voodisse tungida, aga julgus jätab viimasel hetkel maha – siis teeb haledat kurinat. Kui perenaine arvas, et sellise suure kasukaga tegelane juba kuhugi märkamatult ei poe, siis selles ta küll eksis. Oskab end peita küll ja siis kui kõige vähem ootad, jalutab Liispet saba püsti elutuppa nagu tõeline kuninganna ja seejärel suundub banketisaali (st kööki). 🙂 Kassidega probleeme pole – Kräämiku vastu saab end hõõruda ja Viigriga saab mängida.

26.veebruar – hoiukodusse tuli uus kiisuke. Vot selline karvane, loodetavasti meeldib talle ajutine kodu (vähemalt puurivaba):

Liisbet
Liispet

Oskab haledalt näuguda. 🙂 Teisi kasse ei karda, pigem võõristab esialgu meid, hoiukodu perenaisi. On ka juba vaktsineeritud. Uudistab ringi ja ilmselt tahab pai, aga ei julge veel lähedale tulla.

Rubriigid: Uncategorized | Lisa kommentaar

Annabell

19.veebruar – Annabell sai endale päris oma maja koos aiaga! Edu ja avastamisrõõmu! Loodame, et kõik läheb hästi ja pererahval jätkub armastust ja kiisupreilil nurre. Nüüdseks on Annabell end uues kodus sisse seadnud ja juba võitnud pererahva südamed oma sõbraliku olemisega. 🙂

19.veebruar – Annabell on nüüd ka opil ära käinud ja kenasti kosunud. Suur süleloom on valmis vastu võtma uut pererahvast, kelle süles nurru edasi lüüa (kuigi hoiukodu rahvas nutab siis silmad peast).

17.veebruar – Annabell on endiselt väga nurrr. Nüüd on ta otsustanud, et ka tema võib perenaise juures voodis magada. Miks peaks üksi kuskil diivanil lesima, kui saab kaissu?

Nurrrrrrrrrr

Nurrrrrrrrrrrr

 

Üks nurjunud näide mu perenaise katsest teha minust (iludusest) pilti, kui ma parasjagu süles olen… Ja seal mulle meeldib olla. Kogu aeg oleks, aga miskipärast perenaisel on ka muid tegemisi vahepeal – miks – küsige juba temalt!

No eks ole, ma ju ütlesin...

 

11.veebruar – suure nurrumise peale tuli hoiukodu perenaisele meelde, et fotoka peab piltide allalaadimiseks tööle vedama – juhe seal. Õpiks ta veel nüüd pildistama ka, oleks küll kena. Aga siin ma olen – täitsa puurivaba!

Siin ma nüüd siis olen - vaba ja vallatu, nöör ka pihku antud

10.veebruar – Annabell on nii nurr ja pugeja! Lapse hommikune kommentaar: Annabell on kõige pugejam imetaja, keda ma näinud olen (pärast seda kui ta oli mu lõuga lakkunud ja lapse kõrva kõdistanud)! 🙂 

Peab veel vana pildiga leppima, oh seda perenaise pead!

9.veebruar – Nii, elamine on selge, perenaised tuttavad ja üle pestud, eile näitasin ka, kuidas ma ilusasti laulda oskan. Ikka vaikse, kumeda häälega – näu, näu. Noh, et nad oskaks mu ilusat lauluhäält hinnata. Ise räägivad mõlemad perenaised, et käivad koorides – ei tea, miks mind kaasa ei võeta siis? Igatahes, eile toimus ka väike fotosessioon, aga te vist ei tea mu perenaist? Koju jättis fotoka! Ilmselt, et ma sellega edasi klõpsiks ja kauneid loodusvaateid pildistaksin. Teiste kassidega on ka sotid selged – Viiger on eriti tore kaaslane, kellega mürglit teha ja ühte ja sama nööri sikutada. Kräämik on pisut flegmam – see vaid vaatab kuskilt natuke ja siis poeb jälle põhku. Eks ta ole meid – noorukeid – alates augustist juba näinud kah (vt eelmist postitust Hoiukodu). Inimeste eest ma ei põgene, ise veel päris sülle ei roni (ega ma mingi pugeja pole!), aga kui võetakse, siis oh seda rõõmu. Kurgu alla vaja pugeda ja kaenla alla, ja käe alla ja siis jälle kurgu alla, siis näoga perenaise nühkida ja…… NURRRRRR 

7.veebruar – Nii, kindlaks  on tehtud, et Annabell on tõeline sülekass. Nurr kohe lahti ja ei kippunud ta sülest kuhugi. Pigem vastupidi, lõpuks keerasin hoopis mina talle selja, kui ta pisut ülemeelikuks läks ja oma käppasid igale poole toppis (suhu, silma, püüdis sõrmi jne). Selle peale aga kassipreili ei solvunud, vaid jäi diivanile mu selja taha magama. Natuke teine lugu on teiste kassidega – nende lähenedes peab ikka urisema ja kähisema. Mängima ta veel nendega ei lähe. Aga juba vanadest kogemustest tean, et varsti on nad öösiti sellises mänguhoos, et üritan neid juba naabrite ja enda kodurahu huvides üksteisest eraldada ja klõbisevaid mänguasju käest võtta. Igatahes ootab see kassike toredat peremeest, kellele meeldib, et kassike ta õlal papagoid mängib ning kõikides tegevustes kaasa lööb.

Annabell kassiabis

 

6.veebruaril 2011 liitus meie perega Annabell. Eks näis, kuidas ta uues kodus harjub, aga süles lõi juba nurru. Nii et algus on paljutõotav!

Annabell

Rubriigid: Uncategorized | 4 kommentaari